Print this post Print this post

Mõtisklusi Carl Schmitti „Poliitilise mõiste“ üle

Carl Schmitt, 1888–1985

Carl Schmitt, 1888–1985

1,666 words

English original here

„Miks me ei saa kõik sõbrad olla?“ – Rodney King

Carl Schmitti lühike raamat „Poliitilise mõiste“ („Der Begriff des Politischen“, 1932 [eesti keeles 2002]) on üks 20. sajandi poliitilise filosoofia kõige olulisemaid teoseid.

„Poliitilise mõiste“ sihib poliitika kaitsmisele poliitika kaotamise utopistliku kire eest. Antipoliitilise utopismi alla käivad kõik liberalismi vormid nagu ka rahvusvaheline sotsialism, globaalne kapitalism, anarhism ja patsifism – ühesõnaga kõik sotsiaalfilosoofiad, mis pürgivad universaalse konfliktivaba korra poole.

Tavakõnes on liberalism, rahvusvaheline sotsialism jne muidugi poliitilised, mitte antipoliitilised liikumised. Seega on selge, et Schmitt kasutab mõistet „poliitiline“ iseäralikul moel. Schmitti jaoks võrsub poliitiline sõbra ja vaenlase eristamisest. Utopism on antipoliitiline sedavõrd, kui ta proovib seda eristamist kaotada, maailmast vaenu ja konflikte välja juurida.

Poliitilist kaitstes ei kaitse Schmitt vaenu ja konflikti kui midagi head. Schmitt tunnistab täiel määral nende destruktiivsust ja vajadust neid ohjata ning leevendada. Aga Schmitt usub, et vaenu on kõige parem kontrollida, mõistes vaenu olemust realistlikult. Nii et Schmitt ei kaitse konflikte, vaid realistlikku lähenemist konfliktidele. Schmitti arvates on päris kindlasti parim viis konflikte ohjeldada esmalt loobumine kõigist ebarealistlikest kujutlustest, et neist on võimalik lõplikult lahti saada.

Enamgi veel, Schmitti sõnul võimendavad utopistlikud konfliktide täieliku kaotamise katsed tegelikult konfliktide ulatust ja intensiivsust. Ei ole laiaulatuslikumat ja fanaatilisemat sõda kui sõda kõigi sõdade lõpetamiseks ja alatise rahu kehtestamiseks.

Meie ja Nemad

Mida tähendab sõbra ja vaenlase eristamine?

Esiteks on Schmitti jaoks sõbral ja vaenlasel vahettegemine kollektiivne. Ta räägib „meie versus nemad“, mitte „üks isik versus teine“.

Schmitt toob välja ladinakeelse hostise (kollektiivne või avalik vaenlane) ja inimicuse (individuaalne ja privaatne rivaal) vahe. Poliitiline põhineb sõbra (need, kes on omal poolel) ja hostise (need, kes on teisel poolel) eristamisel. Erarivaalid ei ole avalikkuse vaenlased.

Teiseks on sõbral ja vaenlasel vahettegemine poleemiline. Sõbra ja vaenlase eristamine on alati seotud püsiva potentsiaaliga vägivallaks. Ei ole vaja tegelikult vaenlasega võidelda, aga võimalus selleks peab alati olema. Poliitika ainus mõte ei ole grupikonflikt; poliitika ainus sisu ei ole grupikonflikt; aga püsiv grupikonflikti võimalus on see, mis loob inimese sotsiaalsele olemasolule poliitilise mõõtme.

Kolmandaks on sõbral ja vaenlasel vahettegemine eksistentsiaalselt tõsine. Vägivaldne konflikt on tõsisem kui teised konflikti liigid, sest kui asi läheb vägivaldseks, saavad inimesed surma.

Neljandaks ei ole sõbral ja vaenlasel vahettegemine taandatav ühelegi teisele vahettegemisele. See ei ole näiteks taandatav heal ja kurjal vahettegemisele. „Head“ on „halbade“ jaoks samapalju vaenlased kui „halvad“ „heade“ jaoks. Vaen on suhteline, aga moraal (loodetavasti) ei ole.

Viiendaks, kuigi sõbral-vaenlasel vahettegemine ei ole taandatav teistele vahettegemistele ega erinevustele – religioossetele, majanduslikele, filosoofilistele jne –, võib iga erinevus saada poliitiliseks, kui sellest sünnib sõprade-vaenlaste vastasseis.

Kokkuvõetult on poliitilise algpõhjuseks inimgruppide võime võtta üksteise erinevusi nii tõsiselt, et nad on valmis nende nimel tapma või surema.

Tähtis on märgata, et Schmitti poliitilise mõiste ei kehti tavapärasele sisepoliitikale. Eeldusel, et see püsib seaduslikes raamides, ei kujuta poliitikute ja parteide konkurents Schmitti mõistes vaenu. Schmitti arusaam poliitikast kehtib eelkõige välissuhetele – suveräänsete riikide ja rahvaste suhetele –, mitte ühiskonna seesmistele suhetele. Sisesuhted saavad Schmitti mõistes poliitiliseks ainult revolutsiooni või kodusõja ajal.

Suveräänsus

Kui poliitiline kerkib püsivast kollektiivse elu ja surma peale konflikti võimalusest, valitseb poliitiline tänu oma eksistentsiaalsele tõsidusele – tänu tõsiasjale, et tal on otsetee ülimate sanktsioonideni – kõigi teiste sotsiaalsete sfääride üle.

Schmitti jaoks on poliitiline suveräänsus võim vaenlast määratleda ja sõda kuulutada. Suverään on isik, kes teeb selle otsuse.

Kui suverään määratleb vaenlase ja üksikisikud või grupid ühiskonnas ei nõustu sellega, on ühiskond väljakuulutamata kodusõja või revolutsiooni staadiumis. Suverääni vaenlasevalikuga mittenõustumisest on vaid üks samm suveräänse aktini valida enda vaenlased ise. Schmitti analüüs toetab seega mõttetera „Kui valitsus ütleb sulle, kes on vaenlane, siis see on sõda. Kui sa seda ise otsustad, siis see on revolutsioon.“

Filosoofilised paralleelid

Poliitiline võrsub Schmitti arusaamas sellest, mida Platon ja Aristoteles kutsuvad thumos – hinge keskpaik, mis ei ole teoreetiline mõistus ega füüsiline iha, vaid pigem võime end millegagi andunult siduda. Thumos on poliitilise lähtekohaks, sest selle kaudu tekib side (a) gruppide – ja poliitika on kollektiivne – ning (b) elust kõrgemate ja elu salgavate väärtustega – millegagi, mis on väärt, et selle nimel tappa ja selle eest surra, näiteks kaitstes isiklikku või kollektiivset au, oma kultuuri või eluviise, usulisi ja filosoofilisi tõekspidamisi. Sellised väärtused teevad võimalikuks gruppidevahelise surmaheitluse.

Poliitilisuse kaotamine eeldab seega, et kaotada tuleb inimlik võime kirglikuks, eksistentsiaalselt tõsiseks, elu- ja surmaküsimust mängupanevaks enesesidumiseks. Apoliitiline inimene on seega apaatne inimene, kelles puudub pühendumus ja intensiivsus. Temast rääkis Nietzsche kui „viimasest inimesest“, inimesest, kelle jaoks ei eksisteeri midagi kõrgemat kui ta ise, mitte midagi, mis nõuaks talt riskimist oma füüsilise olemasolu jätkumisega. Apoliitiline utoopia on uimastatud, idioodistatud, endassesulgunud tootjate-tarbijate vaimne „luuvaba kanafarm“.

Schmitti arusaam poliitilisest järgib Hegeli vaadet ajaloole. Hegeli jaoks on ajalugu ülestähendus isiklikest ja kollektiivsetest surmaheitlustest selle, kes me oleme, kujutlemise ja tõlgendamise pärast. Tõlgendamine ulatub üle kogu kultuurivälja: maailmavaated ja eluviisid on selle konkreetsed manifestatsioonid.

Muidugi on palju tõlgendusi sellest, kes me oleme. Aga tõde on vaid üks, ja Hegeli järgi on tõde see, et inimene on vaba. Nii nagu filosoofiline dialektika töötab läbi palju vastukäivaid vaatenurki, et jõuda ainsa tõeni, moodustub ajaloo dialektika vastukäivate maailmavaadete ja eluviiside sõjast, mis jõuab lõpule, kui kehtima hakkab ainuõige maailmavaade ja eluviis. Idee inimese vabadusest peab saama tõeks eluviisis, mis tunnistab vabadust. Siis jõuab lõpule ajalugu Hegeli arusaamas – ja poliitika Schmitti arusaamas.

Hegeli kujutlus ideaalsest ajaloojärgsest riigist on enam-vähem kõik, mida üks 20. (või 21.) sajandi fašist võiks osata tahta. Sellised Hegeli hilised interpretaatorid nagu Alexandre Kojève ja tema jünger Francis Fukuyama näevad ajaloo lõppu aga kui „universaalset homogeenset riiki“, ja see kõlab paljus säärase globalistliku utopismina, mille vastu Schmitt võitles.

Miks ei saa kaotada poliitilist

Kui poliitilisuse juured on inimloomuses, ei saa seda kaotada. Isegi kui kogu planeedi saaks muuta luuvabaks kanafarmiks, piisaks kahest tõsisest inimesest, et poliitikat – ja ajalugu – otsast peale alustada.

Utopistid aga ei jõua niigi kaugele. Poliitikat ei saa kaotada universaalsete rahu-, armastuse- ja sallivusekuulutustega, sest säärased katsed tõusta poliitikast üle vaid taasalustavad seda järgmisel tasandil. Lõppude lõpuks on ka utopistlikel rahu- ja armastuseõhutajail vaenlased, nimelt meiesugused „vihkajad“.

Seega on poliitika kaotamine tõepoolest vaid aususe kaotamine poliitika kohta. Ebaausus on aga utopistide pahedest vähim. Sest rahu ja armastuse nimel kiusavad nad meid taga fanatismi ja hävitusihaga, mille kõrval vana hea sõda näib lausa kosutav.

Kaks naaberorgudest pärit hõimu võivad strateegilistel põhjustel himustada orgudevahelist küngast. See võib viia konfliktini. Kuid sellisel konfliktil on kitsad, määratletavad eesmärgid. Sestap kipub nende ulatus ja kestus olema piiratud. Ja kuna tegu on kõigest huvide konfliktiga – milles õigus on ju lõppude lõpuks mõlemal poolel –, mitte moraalse või religioosse ristisõjaga hea ja kurja, valguse ja pimeduse vahel, saavad mõlemad pooled viimaks kokkuleppele jõuda, et vaenutegevus peatada.

Aga sõda paaripanduna universalistliku utopismiga – globaalse kommunismi või demokraatia, „terrori“ või veel naeruväärsemal kombel „kurjuse“ hävitamisega – muutub ulatuselt kõikehõlmavaks ja kestuselt lõputuks. See on kõikehõlmav, sest see tahab esindada kogu inimkonda. See on lõputu, sest see on sõda inimloomuse endaga.

Ja kui sõda kuulutatakse välja „inimsuse“ nimel, peetakse seda maksimaalselt ebainimlikult, sest kõik on lubatud inimsuse vaenlaste vastu, kes ei vääri midagi enamat kui tingimusteta alistumist või sootuks hävitamist, kuna kurjuse kehastusega ei saa lepinguid sõlmida. Tee Dresdeni, Hiroshima ja Nagasakini sillutas armastus: universalistlik, utoopiline, humanistlik, liberaalne armastus.

Liberalism

Liberalism püüab sõbral-vaenlasel vahettegemist taandada eriarvamustele või majandushuvidele. Liberaalses utoopias saab kõiki vaidlusküsimusi lahendada veretult arutelu või kauplemise teel. Liberalismi ja antiliberalismi vastasseisu aga ei saa lahendada liberaalsete vahenditega. See on väljapääsmatult poliitiline. Liberaalne antipoliitika ei saa seega võidutseda ilma antiliberalismi poliitiliselt elimineerimata.

Poliitilise kaotamine eeldab kõigi erinevuste kaotamist, et ei oleks midagi, mille üle võidelda, või igasuguse tõsiduse kaotamist, et erinevused ei huvitaks kedagi. Erinevuste kaotamiseni viib vägivald ja kultuuriline assimileerimine. Tõsiduse kaotamiseni viib vaimse apaatia levitamine tarbimisühiskonna ja relativismi, individualismi, tolerantsi ning mitmekesisusekultuse – multikulti – indoktrineerimise teel.

Vägivalda seostatakse enim muidugi avameelselt totalitaarsete antipoliitiliste utoopiatega nagu kommunism, kuid Teine maailmasõda näitas, et liberaalsed universalistid on vägivallaks samapalju võimelised kui kommunistid – nad on lihtsalt vähem võimelised aususeks.

Ometi eelistab liberalism meid üldiselt tappa tasapisi. Vanaaegne liberalism eelistas erinevuste pehmet lahustamist kultuurilise assimileerimise teel. See aga muutus, kui assimileerimatu juudi vähemus tõusis Ühendriikides võimule ja parooliks said multikulturalism ning mitmekesisus, ja võimalikke konflikte eri gruppide vahel hakati ohjeldama vaimse demoraliseerimise kaudu. Tänapäeva liberaalid fetišeerivad pluralismi ja mitmekesisuse säilitamist, nii kaua kui midagi sellest ei võeta tõsiselt.

Multikultuurne utopism on hukule määratud, kuna multikulturalism on mitmekesisuse maksimeerimises väga edukas, kuid pikas perspektiivis ei suuda toime tulla konfliktidega, mis see kaasa toob.

Arvestada ei saa ka uimastava tarbimisühiskonnaga, kuna majanduskriise pole võimalik kaotada. Lisaks seab ökoloogia tarbimisühiskonna üleilmastamisele absoluutsed piirangud.

Mis puutub uimasteid nagu relativism, individualism, tolerants ja multikulti, avaldavad vaid valgetele mõju säärased nende endi positsioone etnilises konkurentsis süsteemselt kahjustavad ideed, mille omaksvõtnud valged hävitatakse lõpuks (see ongi asja mõte) ja hävitamisest pääsenud valged hülgavad need. Seejärel asuvad valged omaenda poolele, etnilisest konkurentsist saab poliitiline ja ühel või teisel moel kerkivad esile rassiliselt ning etniliselt homogeensed riigid.

Õppetund valgetele rahvuslastele

Olla valge rahvuslane tähendab valida ise oma sõpru ja vaenlasi. Uute sõprade valimine tähendab uue rahva valimist. Meie rahvas on meie rass. Meie vaenlased on selle rassi vaenlased, ükskõik mis rassi nad ise kuuluvad. Otsustades ise oma sõprade ja vaenlaste üle on valged rahvuslased saanud suveräänseteks inimesteks – suveräänseteks inimesteks, kellel ei ole veel suveräänset kodumaad – ja lahti ütelnud meie valitsejate suveräänsusest. See seab meid vaikimisi revolutsioonilisele positsioonile, vastamisi kõigi olemasolevate režiimidega.

Konservatiivid meie seas ei näe seda veel. Nad klammerduvad ikka veel Ameerika laiba külge, et imeda tema mürgitatud rinda. Vaenlane aga mõistab meid paremini kui nii mõnedki meie seast mõistavad meid endid. Me ei pruugi tahta vaenlast valida, kuid vahel valib vaenlane meid. Kes tahab meie seast liikuda peavoolu poole, peatatakse seepärast uksel ja talle sunnitakse peale valik, kas hüljata rahvuslus või sammuda sirgelt oma revolutsioonilise saatuse embusse.

Peavoolupoliitika jaoks võib olla liiga hilja, kuid valgete rahvuslaste poliitika jaoks on ikkagi liiga vara. Meil lihtsalt ei ole võimu, et poliitilises võitluses peale jääda. Meil on puudu inimestest, rahast ja heast juhtimisest. Aga praegune süsteem, nagu kõik vana ja kõlvatu, läheb mööda. Ja meie kogukond, nagu kõik noor ja terve, kasvab arvus ja jõus. Sestap on meie ülesanne praegu metapoliitiline: tõsta teadlikkust ja edendada kogukonda, millest sünnib meie kuningriik – või vabariik.

Kui see päev jõuab kätte, seisab Carl Schmitt meie vaimsete isade seas.

 

Related

    Kindle Subscription
  • Our Titles

    You Asked For It

    More Artists of the Right

    Extremists: Studies in Metapolitics

    Rising

    The Importance of James Bond

    In Defense of Prejudice

    Confessions of a Reluctant Hater (2nd ed.)

    The Hypocrisies of Heaven

    Waking Up from the American Dream

    Green Nazis in Space!

    Truth, Justice, and a Nice White Country

    Heidegger in Chicago

    The End of an Era

    Sexual Utopia in Power

    What is a Rune? & Other Essays

    Son of Trevor Lynch's White Nationalist Guide to the Movies

    The Lightning & the Sun

    The Eldritch Evola

    Western Civilization Bites Back

    New Right vs. Old Right

    Lost Violent Souls

    Journey Late at Night: Poems and Translations

    The Non-Hindu Indians & Indian Unity

    Baader Meinhof ceramic pistol, Charles Kraaft 2013

    Jonathan Bowden as Dirty Harry

    The Lost Philosopher, Second Expanded Edition

    Trevor Lynch's A White Nationalist Guide to the Movies

    And Time Rolls On

    The Homo & the Negro

    Artists of the Right

    North American New Right, Vol. 1

    Forever and Ever

    Some Thoughts on Hitler

    Tikkun Olam and Other Poems

    Under the Nihil

    Summoning the Gods

    Hold Back This Day

    The Columbine Pilgrim

    Confessions of a Reluctant Hater

    Taking Our Own Side

    Toward the White Republic

    Distributed Titles

    Tyr, Vol. 4

    Reuben

    The Node

    A Sky Without Eagles

    The Way of Men

    The New Austerities

    Morning Crafts

    The Passing of a Profit & Other Forgotten Stories

    Asatru: A Native European Spirituality

    The Prison Notes

    Standardbearers

    Tyr

    The Lost Philosopher

    Impeachment of Man

    Gold in the Furnace

    Defiance