Print this post Print this post

Uus ja vana parempoolsus

NewRightOldRight1crop2,323 words

English original here

Mis on Põhja-Ameerika uusparempoolsuses „uut“ ja kuidas see suhestub „vana parempoolsusega“?

Enne, kui sellele küsimusele vastata, pean ma selgitama, mis on vanal parempoolsusel ja uusparempoolsusel ühist ning mis eristab neid tänasest võltsparempoolsusest – kaasaegsetest paremtsentristlikest erakondadest ja kõigist klassikalise liberalismi vormidest. 

Tõeline parempoolsus, nii vanas kui uues kuues, heidab kõrvale inimeste võrdsuse nii fakti kui normatiivina. Tõeline parempoolsus kannab endas ideed, et inimesed on ja peavadki olema ebavõrdsed, seega eriilmelised. Mehed on naistest erinevad. Täiskasvanud on lastest erinevad. Arukad on erinevad rumalatest, targad lollidest, tugevad nõrkadest, kaunid koledatest. Me oleme erinevad rassi, ajaloo, keele, usu, rahvuse, hõimu ja kultuuri poolest. Need erinevused on olulised, ja nii juhib faktina ja väärtustasandil kogu elu tegelik hierarhia, mitte võrdsuseutoopia.

Tõeline parempoolsus heidab kõrvale nii egalitarismi juured kui ka oksad.

Tõelist parempoolsust on kolme liiki: traditsiooniline ühiskond, vana parempoolsus ja uusparempoolsus.

Kõik meile tuntud traditsioonilised ühiskonnad on antiegalitaarsed. Kõik traditsioonilise ühiskonna vormid on hävitatud – või parajasti hävitamisel – modernse, egalitaarse massiühiskonna poolt.

Siinkohal tähistab vana parempoolsus fašismi, natsionaalsotsialismi ja teisi rahvuslik-populistlikke liikumisi, mis paistavad silma, püüdes modernses kontekstis taastada traditsioonilisi hierarhilisi ühiskonnavorme. Fašism ja natsionaalsotsialism ei olnud lihtsalt korrumpeerunud hierarhiliste elementide reaktsiooniline, vanameelne vastupanu moodsale egalitarismile. Nad esindasid ehtsat revolutsioonilist impulssi taastada elujõulised arhailised hierarhilised väärtused tänapäeva teaduse, tehnoloogia ja massiühiskonna taustal.

Uusparempoolsusel ja vanal parempoolsusel on sama eesmärk: ühiskond, mis ei ole lihtsalt hierarhiline, vaid ka orgaaniline, riik kui tervik, rassiliselt ja kultuuriliselt homogeenne rahvas, rahvas, kes on ühendatud veres ja vaimus, rahvas, kes on poliitiliselt organiseeritud ja suveräänne ning võimeline oma saatuse üle otsustama.

Meie ideaal on rõhumisest ja ebaõiglusest vaba hierarhiline ühiskond, sest ainus õigustus poliitilisele ebavõrdsusele on rahva ühine hüvang, mitte valitseva klassi omakasupüüdlikud hüved.

Kuidas siis erineb uusparempoolsus fašismist ja natsionaalsotsialismist? See on ülitähtis küsimus, arvestades nonde liikumiste üldlevinud häbimärgistamist alates Teisest maailmasõjast. Põhja-Ameerika, nagu ka Euroopa uusparempoolsuse aluseks on fašistliku ja natsionaalsotsialistliku parteipoliitika, totalitarismi, terrorismi, imperialismi ja genotsiidi kõrvaleheitmine.

Põhja-Ameerika uusparempoolsus on vastne liikumine. Meil ei ole Alain de Benoisti, Guillaume Faye’ jt kaliibriga mõtlejaid. Me võlgneme tohutult nende aastakümnetepikkusele tööle. Aga kuna Põhja-Ameerika ja Euroopa on erinevad, on ka meie lähenemine kolmes olulises punktis erinev.

Esiteks peame me Põhja-Ameerikas oma euroopa päritolude segunemise ja konkreetsete rahvusidentiteetide hääbumise tõttu rõhutama oma sügavamaid juuri meie ühise Euroopa identiteedi, sealhulgas rassiidentiteedi näol.

Teiseks tuleb Põhja-Ameerika uusparempoolsetel otseselt tegelda juudiküsimusega, kuna organiseeritud juudikogukonnal on juhtroll Euroopa rahvuste hävitamisel, ja kuna USA on maailmas juutide võimu kantsiks.

Kolmandaks on Põhja-Ameerika uusparempoolsetel palju avameelsem ja sirgjoonelisem kriitikasuhe fašismi ja natsionaalsotsialismiga. Euroopa uusparempoolsed keskenduvad tavaliselt natsionaalsotsialistliku ja fašistliku miljöö perifeeriale, kust on pärit tohutu intellektuaalne pagas, eriti konservatiivse revolutsiooni liikumise näol. Põhja-Ameerika uusparempoolsed aga kasutavad täiel rinnal meie põhiseaduse 1. parandusega antud kaitset sõnavabadusele. Ent olles valmis purjetama hädaohtlikesse vetesse, peame me kõigepealt selgeks tegema, milline suhe täpselt meil vana parempoolsusega on. Tegelikult oleks seda tulnud teha juba ammu aega tagasi.

Kordame üle: Põhja-Ameerika uusparempoolsuse aluseks on fašistliku ja natsionaalsotsialistliku parteipoliitika, totalitarismi, terrorismi, imperialismi ja genotsiidi kõrvaleheitmine.

Me usume, et rassiline ja kultuuriline mitmekesisus ühes ja samas ühiskonnas viib vältimatult vihkamise ja vägivallani, ja kõige praktilisem viis rahvastevahelise rahu tagamiseks on rahvuslus.

Me usume, et igal rahval peaks olema iseseisev kodumaa, kus elada omaenda õiguste kohaselt, vabana teiste rahvaste sekkumisest.

Me usume, et sellise maailmani võib jõuda järkjärguliste ja humaansete territoriaalse jaotamise ning elanikkonna ümberjagamise programmide abil.

Me usume, et nende eesmärkideni saab jõuda, kui inimeste teadvuses toimub muutus – kui me veename piisavalt palju mõjuvõimsaid inimesi, et etniline rahvuslus tuleb kõigile kasuks.

Poliitilise muutuseni jõudmist teadvuse ja kultuuri ümberkujundamise teel kutsume me metapoliitikaks.

Metapoliitika on see, mis peab toimuma enne uue poliitilise korra rajamist. Metapoliitika on taandatav kahele peamisele tegevusele. Esiteks harimine: rahvusluse väljendamine sõnades ja viimine valgete inimesteni, sidudes seda nende huvide ja väljavaadetega. Siia ei kuulu ainult teoretiseerimine elevandiluutornides, vaid eneseväljendus kunstis, igapäevane kultuuri ja poliitika kommenteerimine ning terve hulk meediat selle kõige edastamiseks. Teiseks tuleb kogukonna organiseerimine, mis tähendab meie nägemuse järgi elavate kogukondade loomist siin ja praegu, et olla tulevase uue korra seemneteks.

Põhja-Ameerika uusparempoolsete esmane metapoliitiline projekt on esitada väljakutse valgetevastastele ideedele meie kultuuris ja poliitilises süsteemis ning need asendada. Kogu kultuuriline ja poliitiline peavool – sealhulgas „salongikõlbuliku“ poliitilise spektri iga varjund – suhtub valgete rassiteadlikkusse ja enesekehtestamisse kui kurjusse.

Meie siht on valitsevat konsensust kritiseerida, see hävitada ja luua selle asemel valgete rassiteadlikkuse ning enesekehtestamise hegemoonia, nii et valgete huvid oleks kaitstud, ükskõik milline erakond võidab valimised. Meie eesmärk on pluralistlik valge ühiskond, kus vaieldakse ja väideldakse terve portsu teemade üle. Valgete ellujäämine aga nende hulka ei kuulu.

Vana parempoolsuse ja vana vasakpoolsuse ning uusparempoolsuse ja uusvasakpoolsuse vahel on süsteemsed paralleelid.

Vanal parem- ja vasakpoolsusel olid lahknevad eesmärgid, kuid ühised vahendid: hierarhilised, ideoloogilised erakonnad, mis olid valmis nii valimiskampaaniateks kui ka relvastatud võitluseks; diktaatorite juhitud ainupartei-politseiriigid; opositsiooni elimineerimine tsensuuri, vangistuse, terrori ja otse mõrvade kaudu, vahel peadpööritavates tööstuslikes mõõtmetes.

Jah, klassikalise natsionaalsotsialismi puhul väidavad revisionistid, et neist julmustest paljud on liialdatud või täiesti tühjalt kohalt leiutatud. Kuid Teise maailmasõja revisionism ei puutu tegelikult asjasse, sest terroristlik, imperialistlik ja genotsiidne impulss on olemas tänases natsionaalsotsialismis. Näiteks nüüdisaegne natsionaalsotsialist William Pierce tavatses holokausti peale nina kirtsutada. Aga ta oli valmis heaks kiitma tegelikku terrorismi, imperialismi ja genotsiidi mõõtmetes, mis jätaks varju kogu 20. sajandi. Just sellise meelsuse heidame me kõrvale.

Jah, totalitarismil olid erinevad kangusastmed. Kommunistlik eraomandi kaotamine oli kaugelt suurem eraellu sekkumine kui fašism või natsionaalsotsialism, mis kõigest püüdis eraomandit ja eraettevõtlust viia harmooniasse üldise hüvanguga, kui nende vahel tekkis vastuolu. Õnneks ei ole laustotalitarism – isegi oma pehmeimas variandis – soovitav ega vajalik meie rahva püsimajäämiseks, niisiis heidame me sellegi kõrvale.

On kasulik vaadata, kuidas on uusvasakpoolsed vanade vasakpoolsete peadpööritavate, südantlõhestavate, jälestamapanevate jõhkrustega toime tulnud. Kõige edukamad uusvasakpoolsed ei eita neid. Nad ei vähenda nende suurust. Nad ei pane lootusi Gulagi-revisionismile või Pol Poti hea nime taastamisele. Nad lihtsalt ütlevad nendest kuritegudest lahti. Nad jätavad need seljataha ja liiguvad edasi oma eesmärkide poole.

Täpselt seda paneme meiegi ette. Me oleme liialt ametis omaenda genotsiidi peatamisega, et siduda end vanade parempoolsete vigade ja liialduste kaitsmisega. See ei ole meie probleem. Kasutades Jonathan Bowdeni sõnu – „Me oleme sellest üle astunud.“ Meie vaenlased heidavad seda meie teele, ja meie astume sellest iga kord üle.

Uusvasakpoolsed jätsid alles vanade vasakpoolsete väärtused ja lõppeesmärgid. Nad säilitasid ka vana vasakpoolsuse filosoofilise raamistiku. Seejärel asusid nad oma ideid kultuuris levitama, kasutades propagandat ja institutsioonide õõnestamist. Ja nad võitsid. Kui välja arvata Kuuba ja Põhja-Korea, on dogmaatiline kommunism surnud. Kapitalism näib kõikjal võitjana. Ja ikkagi on vasakpoolsetel väärtustel kultuurivallas täielik hegemoonia. Vasakpoolsed kaotasid külma sõja, kuid nad võitsid rahu.

(Kuna Läänes olid nii vana kui uus vasakpoolsus eelkõige vahend juutide etniliste huvide jaoks, oleks täpsem öelda, et kultuuris – isegi peavoolu parempoolsuses – on hegemoonia juudi väärtustel.)

Uusvasakpoolsusel ja uusparempoolsusel on erinevad eesmärgid, kuid väga sarnased vahendid – nimelt poliitilise muutuse jaoks ideede ja kultuuri ümberkujundamine, et püstitada intellektuaalne ja kultuuriline hegemoonia.

Uusparempoolsed heidavad kõrvale vanade parempoolsete totalitarismi, terrorismi, imperialismi ja genotsiidi.

Kuid me ei heida kõrvale nende poliitilist ideaali: etniliselt ja kultuuriliselt homogeenset hierarhiliselt korraldatud orgaanilist ühiskonda. Me tahame maailma, kus kõigil erinevatel rahvustel, sealhulgas juutidel on säärane kodumaa.

Me ei heida kõrvale ka fašismi ja natsionaalsotsialismi teoreetilist raamistikku, mis on tänapäeval asjakohasem ja teaduslikult põhjendatum kui kunagi varem.

Ja me ei heida kõrvale ka isikuid nagu Hitler ja Mussolini. Olles objektiivsed, peame me tunnistama nii nende häid kui ka halbu külgi. Meil on neilt palju õppida. Me ei hülga kunagi ärganud valgeid, et saaks vaid kodanluse silmis kannuseid teenida.

Olen saanud pisut heatahtlikke torkeid – see ju lõhnab totalitaarse isikukultuse järgi, et Hitler ja Mussolini on nende seas, kelle sünniaastapäevi me Counter-Currentsis meenutame. Aga toimetajana leian ma, et sünniaastapäevad on ideaalne, regulaarselt korduv võimalus arutleda oluliste isikute üle. Pealegi meenutame me paljude inimeste sünniaastapäevi, ja oleks aravõitu rääkida inimestest nagu Ezra Pound ja Knut Hamsun ning samal ajal ignoreerida neid, kelle järgimise eest nad vangis istusid. Niisiis peame me nende sünniaastapäevi meeles, kuni lõpuks teevad seda kõik.

Üks peamisi motiive uusvasakpoolsete jaoks tõmbuda poliitikast kultuuri oli pettumine proletariaadis, kelle fašism ja natsionaalsotsialism nii efektiivselt mobiliseeris, rääkimata külma sõja aegsetest tsentristlikest režiimidest.

Uusvasakpoolsed uskusid, et nad esindavad tööliste huve, kuid nende lähenemine oli täiesti elitaarne. Keskenduti ülikooliharidusega keskklassi ja erialainimeste mõjutamisele, sest nendel on ebaproportsionaalne mõjuvõim ülejäänud ühiskonna üle, seda eriti haridussüsteemi, meedia ja popkultuuri kaudu.

Samamoodi esindab uusparempoolsus kõigi valgete huve, kuid ühiskondliku muutuse toomiseks tuleb meil kindlalt valida elitaarne strateegia. Me peame aru saama, et kultuuriliselt ja poliitiliselt on mõned valged tähtsamad kui teised. Ajalugu ei tee massid. Ajalugu tehakse massidest. Seda teeb eliit, kes kujundab masse. Niisiis peame me suunama oma sõnumi haritud linnarahvale, keskklassile, erialainimestele ja ülespoole.

Ei ole puudust vanade parempoolsete stiilis gruppidest, kes suunavad oma populistlikke sõnumeid töölisklassile ja maainimestele. Kuid kui me tahame võita, peame me sihtima kõrgemale.

Kelle nimel ma kõnelen? Kui ma ütlen „meie“, siis ei räägi ma ainult enda eest, kuid mitte ka kõigi või isegi enamike meie autorite ja lugejate nimel. Me ei eelda, et kõik autorid, kelle kirjutisi me avaldame, nõustuvad meie agendaga põhimõtteliselt või täielikult. (Paljud neist on saati surnud.) Me ei eelda ka, et ükski autor peaks nõustuma mõne teise autoriga, kelle töid me avaldame. Avaldamine annab aga mõista, et mina peatoimetajana pean konkreetset kirjutist otseselt või kaudselt kasulikuks meie agendale: otseselt, kui see väljendab seisukohti, mida mina pean tõeseks, või kaudselt, kui see aitab meil ehitada intellektuaalselt põnevat liikumist.

Ja Põhja-Ameerika uusparempoolsus on intellektuaalne liikumine, mitte paikapandud doktriin. Eesmärgid on paigas. Intellektuaalne strateegia on põhijoontes paigas. Aga kõik muu on pidevas liikumises: tavaliselt meie eesmärkide poole, kuid mõnikord lihtsalt lõbu pärast tantsupõrandal keerutades (mis ka omamoodi aitab meie eesmärkide poole liikuda).

Uusparempoolsuse seas on terve rida erinevaid ja tihti ühildamatuid intellektuaalseid traditsioone. Meil on Julius Evola ja René Guénoni või teiste igavikulist metafüüsikat rõhutavate mõtlejate traditsionalismi järgijaid. Meil on mittetraditsionalistlike, aja- ja mõttehoovustele keskenduvate filosoofide, nagu Nietzsche, Spengleri ja Heideggeri järgijaid. Meil on neid, kes usuvad allakäiku, ja neid, kes usuvad prometheuslikku progressivismi. Meil on darvinistlikke biolooge ja teaduslikke materialiste, kes seisavad metafüüsiliste dualistide vastas. Meil on ateiste, ja meil on kõigi usukoolkondade esindajaid, kristlasi ja paganaid, inimesi Ida ja Lääne religioonidest.

Seda mitmekesisust on meil vaja, sest meil tuleb sütitada rahvusluse versioone, mis sobiks kõigile olemasolevatele valgete kogukondadele. Me suudame rääkida rahvahulkadega, sest meie seas on rahvahulgad.

Millised on Põhja-Ameerika uusparempoolsuse suhted vanade parempoolsete stiilis gruppidega nii Põhja-Ameerikas kui üle maailma? Ja millised on meie suhted erinevate demokraatlike rahvusmeelsete parteidega Ameerikas ja Euroopas?

Alex Kurtagic on hiljuti väitnud, et demokraatlik parteipoliitika suudab täita hariduse ja kogukonnaehituse metapoliitilisi funktsioone, seega puudub fundamentaalne vastuolu metapoliitika ja parteipoliitika vahel. Loomulikult kuuluvad haridus ja kogukonnaehitus poliitiliste kampaaniate juurde, kuid need on kõigest ametisse pürgimise kõrvaltulemid. See eesmärk aga tähendab, et kõigis pingutustes hariduse ja organiseerumise vallas domineerib valimistsükkel ja päevapoliitilised teemad.

Sellest ei ole midagi, kui tõeline eesmärk ongi saada valitud. Kuid kui proportsionaalsed esindussüsteemid kõrvale jätta, on valituks pürgimine enam-vähem tühi töö. Kui tõeline eesmärk on haridus ja organiseerumine, juhivad poliitilised kampaaniad lihtsalt tähelepanu kõrvale. Miks siis mitte panna kogu energia haridusse ja organiseerimisse, ja otsustada ise oma jutupunktide üle, selle asemel et lasta päevapoliitikal need endale ette dikteerida?

Miks mitte võtta kogu raha, mis kulub puhtalt poliitiliseks tegevuseks – valijate registreerimiseks, kampaaniareisideks, kampaaniamaterjalideks – ja kanaliseerida see haridusse ning organiseerimisse?

Näiteks David Duke on oma kirjutiste, kõnede ja videotega ära teinud väga tähtsa töö. Suur osa sellest jääks pidama, kui ta võtaks ette veel ühe lootusetu ja kuluka valimiskampaania.

Intellektuaalselt tuleb meil tõmmata terav ja selge piir uusparempoolse metapoliitika ja rahvusliku parteipoliitika vahele selle kõigis vormides. Meil on laias laastus samad eesmärgid, kuid meid eristab see, mida me peame parimateks vahenditeks nende saavutamisel. Me peame neid erinevusi ausalt tunnistama ja seejärel liikuma eri radu, püüdes oma ühisesse sihtpunkti jõuda nii, nagu meile tundub õigem.

Ma ei taha kulutada aega, et kritiseerida ja rünnata teisi siiraid valgete eestvõitlejaid, et jüngrite arvu pärast võidelda või pisiasjade nimel kraagelda. Lõpuks on tulemused ainus kehtiv argument meie lähenemise poolt või vastu. Ma tahan võita toetust korraliku tööga, mitte teiste mahategemisega.

Kuigi uusparempoolse metapoliitika ja rahvusmeelse parteipoliitika vahele saab tõmmata selge intellektuaalse piiri, ei lahuta tegelikus maailmas meid ükski müür. Põhja-Ameerika uusparempoolsus ei ole erakond ega parteisarnane intellektuaalne sekt. Me oleme mitteformaalne võrgustik, kes võib hõlmata ja läbistada kõiki sotsiaalseid institutsioone, sealhulgas erakondi. Mul on kontakte inimestega üle kogu maailma, kes tegutsevad paljudes eri parteides. Nad teavad minu seisukohti. Kui me oleme eri meelel, siis suudame me sellest üle olla.

Enda eest rääkides tahaks ma siiski, et mõnikord oleks võimalik see müür ehitada. Kui mind lahutab Barack Obamast vaid kuus tutvust, siis järgmise Anders Behring Breivikuni on palju vähem maad. Ja minu jaoks tekitab see ebamugavust. Ma ei taha teha mingit tegemist relvastatud ühemehearmeedega. Ainus relv, mida ma endale tahan, on tehtud portselanist.

Vaadake, ma usun tõesti, et see, mida ma teen, on õige ja tähis. Liiga õige ja liiga tähtis, et asjasse oleks segatud täiskasvanud mehed, kes riietuvad templirüütliteks või SA-meesteks ja mängivad päris relvadega. Kuid vana parempoolsus tõmbab ligi ebastabiilseid vägivallaalteid inimesi, ja see teeb meie tööd keerulisemaks.

Kuid kuna erakuna ei saaks ma üles ehitada mingit liikumist – isegi metapoliitilist liikumist –, on parim, mida ma saan teha, selgete intellektuaalsete kontrolljoonte tõmbamine: tuleme tagasi, Põhja-Ameerika uusparempoolsuse aluseks on fašistliku ja natsionaalsotsialistliku parteipoliitika, totalitarismi, terrorismi, imperialismi ja genotsiidi kõrvaleheitmine.

(Breivik on keeruline juhtum, sest tema oli pärit džihaadivastasest liikumisest, juutide poolt domineeritud kontrollitud opositsioonist Euroopa islamiseerimisele. Kuid siiski jagame me tema peamisi muresid ja tema eesmärki – Euroopa eurooplastele, kuigi me ei nõustu tema tegude ja suure osaga tema intellektuaalsest raamistikust.)

Küünikud on süüdistanud uusvasakpoolsust kui kõigest ebaausat turundusnippi. Muidugi pole mingit mõtet püüda ümber veenda küünikuid, kes teavad a priori, et tõde on alati palju omakasupüüdlikum kui näib. Kuid uusvasakpoolsus tõi lõpuks kohale selle, mida ta lubas: marksism ilma totalitarismita, ilma terrorita, ilma laagriteta.

Me kõik teame muidugi, et praegune režiim on pehme vorm totalitarismist, mis viib ellu valge rassi aeglast genotsiidi. Kuid iva on, et seda režiimi ei surutud meie rahvale peale vägivaldse revolutsiooniga. Rahvas nõustus sellega, kuna nende teadvus oli ümber kujundatud. See rahvas on päästetav samal moel.

 

If you enjoyed this piece, and wish to encourage more like it, give a tip through Paypal. You can earmark your tip directly to the author or translator, or you can put it in a general fund. (Be sure to specify which in the "Add special instructions to seller" box at Paypal.)
This entry was posted in North American New Right and tagged , , , , , , , , , , , , , , . Both comments and trackbacks are currently closed.
    Kindle Subscription
  • EXSURGO Apparel

    Our Titles

    Confessions of a Reluctant Hater (2nd ed.)

    The Hypocrisies of Heaven

    Waking Up from the American Dream

    Green Nazis in Space!

    Truth, Justice, and a Nice White Country

    Heidegger in Chicago

    The End of an Era

    Sexual Utopia in Power

    What is a Rune? & Other Essays

    Son of Trevor Lynch's White Nationalist Guide to the Movies

    The Lightning & the Sun

    The Eldritch Evola

    Western Civilization Bites Back

    New Right vs. Old Right

    Lost Violent Souls

    Journey Late at Night: Poems and Translations

    The Non-Hindu Indians & Indian Unity

    Baader Meinhof ceramic pistol, Charles Kraaft 2013

    Jonathan Bowden as Dirty Harry

    The Lost Philosopher, Second Expanded Edition

    Trevor Lynch's A White Nationalist Guide to the Movies

    And Time Rolls On

    The Homo & the Negro

    Artists of the Right

    North American New Right, Vol. 1

    Forever and Ever

    Some Thoughts on Hitler

    Tikkun Olam and Other Poems

    Under the Nihil

    Summoning the Gods

    Hold Back This Day

    The Columbine Pilgrim

    Confessions of a Reluctant Hater

    Taking Our Own Side

    Toward the White Republic

    Distributed Titles

    Tyr, Vol. 4

    Reuben

    The Node

    Axe

    Carl Schmitt Today

    A Sky Without Eagles

    The Way of Men

    Generation Identity

    Nietzsche's Coming God

    The Conservative

    The New Austerities

    Convergence of Catastrophes

    Demon

    Proofs of a Conspiracy

    Fascism viewed from the Right

    Notes on the Third Reich

    Morning Crafts

    New Culture, New Right

    The Fourth Political Theory

    Can Life Prevail?

    The Metaphysics of War

    Fighting for the Essence

    The Arctic Home in the Vedas

    Asatru: A Native European Spirituality

    The Shock of History

    The Prison Notes

    Sex and Deviance

    Standardbearers

    On the Brink of the Abyss

    Beyond Human Rights

    A Handbook of Traditional Living

    Why We Fight

    The Problem of Democracy

    Archeofuturism

    The Path of Cinnabar

    Tyr

    The Lost Philosopher

    Impeachment of Man

    Gold in the Furnace

    Defiance

    The Passing of a Profit & Other Forgotten Stories

    Revolution from Above